"Kalevipoegade" sarja vaata siit!

 

Kui tahad ehtsat Kalevi­poega* tabada, otsi üles hoopis laeva vaikseim ja väsinuim mees, selgus laevareisil.

Helsingi Läänesadama ümber­ehitustööd on muutnud Tal­linki laevade terminali ümb­ruse Kabuli keskmist tänavat meenutavaks kruusaväljaks. Stari väljumiseni on jäänud pea tund, kuid esimesed kuu­lekad autojuhid seisavad oma autodega juba check-in'i järg­ses järjekorras. Esimesi "kale­vipoegi" kohtame aga hoopis jala liikumas.

Isegi 20 aastat pärast ise­seisvuse taastamist tunneb keskmise eestimaalase Soomes üsna eksimatult ära. Riided on puhtad, aga võrreldes kesk­mise põhjanaabriga on eestimaalane otsustava pooltooni võrra tuhmini. Juukseid ei ole lõiganud nii kõrgete professio­naalsete oskustega juuksur, rii­ded ei ole pärit nii mainekast poest ning üldine olek ei ole nii vabanenud.

Vastu kõndiva neliku näod on aga rõhutatuk tülpinud. Tõenäoliselt on see siin nen­dele meestele iganädalane tsirkus, mis on ammu mine­tanud igasuguse huvitavuse. Nüüdseks on sellest saanud ainult nüristav kohustus, üks osa sellest kümnisest, mida raske raha teenimine kodunt kaugel nõuab.

Autojärjekorras hakkavad üha enam tooni andma sõi­dukid, mis ilmselgelt ei kuulu Soomet väisanud mikrobio­loogidele või küberturvalisusspetsialistidele. Siin seisab kaubik, mille küljel lubatakse kliimaseadmete paigutamist, seal päevinäinud Opel, mille tagaistmel kuhi tööriistakaste ja riideid.

Kolmandas autos kristal­liseerub kogu nüüdis-Kalevipoja kuvand: mees magab rooli taga, kõrvalistmelt ulatub auto tagumisse otsa aga kokkupan­dud ehitusredel. Selles pildis on midagi peaaegu õrna. Deli­kaatsusest lähemalt vaatama ei lähe, aga poleks ime, kui väsinud tööline hoiaks redelit leebes haardes.

Terminali ees laiuval kruu-sasegusel mullal põrkab kokku kaks inimvoogu: laevast väljuv, peamiselt soomlastest koosnev, ja laeva sisenev, internatsio­naalne. «Missa Juuso on?" tee­vad emad udusireenidena kind­laks oma järelkasvu hetke asu­kohti, samal ajal kui erinevas värskusastmes mehed tirivad enda järel transpordialuseid, üks koormatuni kui teine. Õlu ja viin, viin ja õlu. Sekka ootamatult Coca-Cola ja Sprite.

Ukse taha sünnib sissetrü-gijatest järjekord. Eesti mehe tunneb taas kord ära. Lisan­dub üks tundemärk: tal on üle õla spordikott, klassikalisimal kujul Adidase või Nike logoga.

Terminalis tekitab kako-fooniliseks massiks muutuvat helifooni rida kõikvõimalikke reisijatüüpe. Siit võib leida Soome noorsportlasi, firmade lõbusõiduseltskondi, roosa triiksärgiga kahemeetriseid härrasmehi ning kergelt svip-sis tädisid. Meie Kalevipojad eristuvad massist oma tõsidu­sega. Kuigi see pidavat olema soomlase pärusmaa, on just Eesti mees see, kes tühja juttu ei tee ja naeratamisega oma kahtsadat lihast ei kurna. Ka ei peatu eestlane kohe pärast sisenemisväravaid avanevasse baari. Liiga kallis. Ega Eesti ehi­taja loll ole, et ta viieeurost õlut ostma hakkab, kui kodumaa juba nii lähedal on.

Arsti prototüüp

Sunset Baris on kontrast kõige suurem. Suur lauatäis soome naisi, üks kunstpäevitunum kui teine, rõkkab naerda ja lobiseb stiilis meil-ei-ole-min-geid-muresid. Vastas istub pea sama suur lauatäis Kalevipoegi, kellest kõige aktiivsem suhtleja räägib kellegagi MSN-is. Üle­jäänud vaikivad ja vaatavad kaugusesse.

Tekk allpool loeb vanem mees seltskonnaajakirja, paar lauda eemal loetakse Tallinki võnkuva wifi abiga Delfit. Kodumaa asjadega on end vaja taas kurssi ajada.

Korraga kikitame kõrvu. Kõrvallauas räägitakse rahast.

«Järelmaks, mis järelmaks?" seletab lüheldasem, aga jõu­line mees. „Sulas." „Sajane või viiesajane." «Viiesajased lendavad," kostavad meieni lausekatked. Selgusetuks jääb, tegemist on oma või vahendatud kogemustega, kuid jutust võib välja lugeda, et kui Kale­vipoeg omale Eestis külmkappi või televiisorit ostma läheb, siis elektroonikapoe liisingupak-kumise peale ta lihtsalt naerab. Siiski - laeval ta oma raskeid rahapakkisid ei lehvita, vaid on pigem rõhutatult kokkuhoidlik.

Vahetult enne saabumist pöörame aga tähelepanu teise lauda. Kõik eestlased siin ei olegi ehitajad. Meditsiiniteemalisse arutelusse on laskunud triiksärgi, sviitri ja prülidega keskealine mees, ehtne arsti prototüüp. Isegi tema hääl on selle heaarstiliku kõlaga, mis teeb mõne doktori häälest suisa raviprotseduuri olulise osa. Arst, keda haiged ostaksid.

Märkamatult on kaks tundi möödunud ja laev hak­kab pimenenud Tallinnas kai ääres otsi kinnitama. Tõu­seme ja seame sammud trepi poole, kus rahvamass kannat­likult laevalt maha pääsemist ootab. Korraga kostab kõrval seisva duo aktiivsema liikme suust: «Kalevipojad!" Ja uuesti: «Kalevipojad, noh!" Mõlemal on lõbus.

Tundub, et hüüdnimi on omaks võetud.

*„Kalevipojad''on Kanal 2 eetris olev seriaal, mis räägib Soomes ehitajatena töötavatest eestlas­test.